Tänane Kroonika on suve täis. Tuntud inimesed räägivad lugusid kohtadest, kuhu nad on spontaanselt sattunud ja kus meeldejäävad jutuajamised elu paika loksutanud. Metsas, rannas ja pargis jalutamine aitab nii mõnegi asja selgeks mõelda, mida kodus teleka ja arvuti taga nii lihtsasti ei saa, nagu räägib endale koera võtnud teleajakirjanik Neeme Raud.

Iga puhkuse eel meenub mulle Fred Jüssi tarkus, et suvi on niisugune aeg, kus inimene peab olema patune, õnnelik ja laisk. Tegelema viljakalt mittemidagi-tegemisega. Sattusin ükspäev mitte midagi tehes metsa. Jooksin ja nautisin vaikust, kuni mu ette sattus vaikust armastav mees. Kuna vaikuse mõõt on igaühel erinev ja metsarada oli kitsas, ei tahtnud ma lähedale jõudes meest kõnetades eksitada, vaid püüdsin vaikselt kõrvalt mööda hiilida. Paraku takerdus jalg nii õnnetult puu juure taha, et kukkusin nagu filmis. Mees ehmus, minul valust pilt silme eest must. Nutsin valjult nagu laps.

Siniste spordipükstega mees, nokkmüts kuklas, võttis mul kohe ümbert kinni, palus jala välja sirutada ja õpetas valu minema hingama. Vene rahvusest mehe iseteadlikus näos oli selline pilk, nagu tegeleks ta igapäevaselt inimestega, kes ta läheduses kokku kukuvad. Võttis mul tossu jalast, soki samuti, masseeris ja jahutas hüppeliigest külma teelehega. Varsti ma enam ei nutnud. Mõtlesin, kas see imeline metsmees on tasu millegi eest või hoopis ettemaks. Ta saatis mu autoni sõnadega: „Sa võid olla maailma parim jalgpallur, aga kui kukud, ei ole sa keegi.“

Paar päeva hiljem nägin kaubakeskuse ülekäigurajal tuttavaid silmi. Sellised tumehalli iirisega, ümber vesihall ring. Põrnitsesime teineteist läbi autoakna, nagu oleks näinud ilmutust. See oli see mees sealt metsast. Linnariietes, teist värvi nokatsiga. Me pilgud jagasid tänulikkust. Nii et laske end suviselt seiklema, küll kellegi head käed teid ikka kinni püüavad!