Ka arvult väiksed võivad saada vaimult suureks. Taas kord sai see meil meelde lauldud-tantsitud! Sajandivanused, Noor-Eesti päevil Anna Haava kirjutatud luuleread „Meie ei taha olla vaikiv, ununev lehekülg aegade raamatus“ pole ilmselt eales olnud nii võimsalt ja päriselt nooreestlaste sisuga täidetud kui nüüd laulukaare all kõlades. Küllap ka tsaari- ja nõukaajal eesti laulupiduliste põues tuksunud vanne „Mina jään“ sai värske tähenduse, nüüd, kus Eesti seisab vabana, ühtäkki ehmatavalt teravalt üleilmastumise pahupoolega silmitsi.
Eesti laulupeole sattunud väljamaalased ei usu oma silmi, et selline hulk rahvast tuleb vabatahtlikult (ei küüditatult!) kokku ja kukub heast peast karjakuti laulma ja tantsima. Isegi soomlased võtab muigama (ehk on neis ka natuke kadedust). Aga kõrvalpilgul meid ennastki. Kas või „Maleva“ filmis, kui mehed sõtta kipuvad ja ürg-ema (Merca kehastuses) kukub halama: aga kes siis laulab – mis saab meie lauluvarast!?
Samas, ma ei imesta, kui meie laulupeole sattunud eurooplasele lööb meelde muusikali „Kabaree“ film. Just see koht, kus õlleõuel keset päikselist mägiidülli üks noor inglinägu Hitleri juugend püsti kargab ja näpud püsti inglihäälel laulma kukub „Tomorrow Belongs to Me“. Teda tõuseb toetama üks, siis teine, lõpuks lõugab kogu kõrtsiõuetäis kui ühest kõrist seda kaunist meloodiat. Näod-lõuad suurest patriotismist viltu moondunud.
Meie ise siin teame, et Eesti pole Saksamaa. Ühe laulu-tantsupeoga saab hetkeks puhtaks pestud see, mis eestlasena eestlaste hulgas elamise olmes räpane. Kui argipäevas kisub vendlus tagasi õeluseks.
Mis on eesti laulupidude kestvuse pandiks? Eks see, et elu, kus võidab see, kel surres rohkem asju, pakub järjest harvemini veel millegi üle ülevust tunda.
Kui sulle kusagilt mõni poplaul meeldima hakkab, siis paar klahvivajutust ning võid kuulata seda samal päeval kas või 40 korda järjest. Eesti laulu- ja tantsupeost osa saamise tunnet saab inimene kogeda ehk paarkümmend korda kogu oma pika elu peale.