Mingil veidral põhjusel saabuvad paljud kindla kuupäevaga sündmused, nagu näiteks sünnipäev, jõulud ja kooliaasta algus, justkui ootamatult. Alles tundus, et 1. septembrini on aega maa ja ilm, kuid ühtäkki oli see käes. Niisama kiiresti, kui saabus tarkusekuu, jõudsid pärale ka laste silmade all sinetavad väsimusemärgid, koolikottide tassimisest valutavad seljad ja huviringid. Justkui kirsina tordil proovivad ka lapsevanemad oma võsukesi nädalavahetustel lustliku eeskavaga kostitada, neile aktiviteeti pakkuda.
Pean tunnistama, et olin eelmisel nädalavahetusel läbi kui läti raha. Plaanisin minna oma teismelise lapsega seenemetsa, külla ja maale, kuid ei jõudnud me kuskile. Aktiivseks planeeritud nädalavahetus piirdus kino ja plaksumaisiga. Justkui vabandades lubasin järeltulijale, et järgmisel nädalavahetusel teen oma laisklemise tasa – võtame ette kõik, mis sel korral tegemata jäi.

„Palun ei! Kõik oli väga hästi. Sai puhata,“ ütles ta. Lapsel oli õigus. Vahel on ka lihtsalt mitte-midagi-tegemise hetked mõnusad. Miskipärast me seda aga hinnata ei oska. Tunneme justkui piinlikkustki, kui nädala alguses tööle-kooli naastes vabadel päevadel tehtu jutuks tuleb ja meil pole ägedaid muljeid rääkida.
Jalad seinale ja mugavat olemist värske Kroonika seltsis!