Terror jõudis koju. Kuid kas me oleksime läinud teisipäeval Vabaduse väljakul juhtunut nii paaniliselt käsitlenud, kui puuduks üleüldine ärev foon maailmas? Tallinnas südapäeval nugadega vehkinud ja politsei poolt maha lastud mehe näol oli tegu ju vaimselt häiritud inimese, mitte mõne ISISe sõdalasega. Toon näite. Saabusin esmaspäeval tagasi puhkusereisilt New Yorki, mis on paljude eestlaste meelissihtpunkt. Suurlinn nagu iga teine, kus võib varitseda oht hetkel, kui seda oodata ei oska. Samas pole mõtet ette karta, sest muidu ei naudi reisil hetkegi. Teisipäeval toimusid paralleelselt tragöödiad nii Tallinnas kui New Yorgis, kus ISISe sõdalane, 29 aastane usbeki noormees sõitis rendiautoga surnuks kaheksa inimest ja vigastas tosinat. Seda kohas, kus vaid paar päeva tagasi olin korduvalt ise jalutanud. See võttis hetkeks seest kõhedaks, aga nagu New Yorgi linnapea Bill de Basio ütles – elu peab edasi minema. Me ei saa mõelda, et mis oleks kui poleks. Me ei saa ka neid kahte juhtumit ühele pulgale panna. Tallinnas toimunu puhul on tegu kurva sündmusega, kus vaimselt häiritud mees ei vastutanud oma käitumise eest. New Yorgis aga toimetas radikaliseerunud usuhull, kelle missioon oli tappa. Leina külvasid mõlemad.

Minu sõnum on, et elamist ei tohi karta ja hullude hullusega ei tohi kaasa minna. Peame lihtsalt oma lähedastel ja sõpradel rohkem silma peal hoidma ja pakkuma abi, sekkuma enne, kui miski inimese nii kaugele viib, et sellest sünnib terror või tragöödia.