Mulle meeldivad neljapäevad. Kroonika on trükki saadetud, uued tähtajad veel ei murra ja õhtul vaatan ETV2st sarja „Kaardimaja“. See on üks mu lemmikuid. Juba kaks nädalat ei suuda ma aga süüvida sarja sisusse, sest ookeni tagant tsunaamina paiskunud ahistamisskandaalid, mille keskmes on sarja peaosatäitja Kevin Spacey, segab süvenemist. Olen ülikõrge tasemega näitleja meisterlikkuse skandaalide tõttu kahtluse alla seadnud ja tunnen juba kartust Hollywoodi järgnevate filmide ees, et kes järgmisena. Seis on rohkem kui segane ja on teadmata, millega see kõik ükskord lõpeb.

Muidugi paneb teema ka endalt küsima, millal tundsin mina end ahistatuna. See oli suvel New Yorgis. Valisime abikaasa ja pojaga, kes lasteosakonna riietest välja kasvanud, üheskoos suures kaubamajas särke ja pükse. Meeste riietuskabiini lähedale minnes – ühes oli mu mees ja teises laps, ähvardas müüja mulle turvamehe kutsuda, sest naistel on isegi meeste riietuskabiini lähiümbrusesse minek keelatud. Pidasin hoiatust peidetud kaamera laadseks naljaks ja naersin selle olukorra üle südamest, lootuses, et ju müüja ise ka mõistab, kui rumalalt selline jutt kõlab. Tema aga oli tõsine ja minema ta mu ajaski. Tal endal oli võimalik mu poja ja mehe riiete sobivust jälgida ja kommenteerida, olgugi et tal pole aimugi meie riidekapi sisust, millega tulevased särgid-püksid kokku võiks sobida. Tundsin tülgastust.

Selle veidra vahejuhtumi tõttu ei imesta enam, et Saksa riiklik telekanal ARD, kus räägiti möödunud nädalal seksisimist, saatekülaliseks kaunis ühiskonnateadlane, andis välja käskkirja kaameramehele. Operaatorile heideti ette, et ta filmis naist tema välimust rõhutades. See naine ei olnud mitte ainult tark, vaid ka ilus – kuidas pidanuks see operaator oma tööd siis tegema?

Möödunud kuul avasid segast seisu ära kasutavad uljaspead Dortmundi punaste laternate tänaval koha, mille vaateaknal ilutsevad perfektsed modellivälimusega nukud. Tunnihind nuku seltsis maksab 80 eurot.