Täna, Kroonika trükkimineku päeval on – Soome sajas sünnipäev. Ja tõesti üllatavalt eriline, kaasaelav tunne on Eestiski õhus. Nagu oleksime tõesti soomlaste suure tähtpäeva peol kaasosalised.
Huvitav, kas kuskil mujal Euroopas, või kogu maailmaski, leidub teist riiki, kes oma naaberriigi sünnipäevale nii eufooriliselt kaasa elaks nagu Eesti Soomele!? Kuuldavasti pole Läti ja Leedu vahel sellist sidet. Saati siis enam-vähem üht keelt kõnelevates endise Jugoslaavia maades või
Euroopa suurriikidel, ajalooliselt võistu-vimmas koloniaalkonkurentidel. Eesti sümpaatiat Soome vastu võib ilmselt pidada imeharuldaseks.
Mitu nädalat on Soome teema olnud meie meedias tõusvas joones esil. Täna, 6. detsembri ette lüües lahvatasid Soome lipuvärvid Eesti valituselossil, ja uskumatult paljud ehivad end sotsiaalmeedias Soome värvidega.
Jah, Eesti on Soome toetusele ja eeskujule palju tänu võlgu. Isegi nii kriipivalt, et vahepeal sai eestlastele kombeks nalja visata 1970-80ndate üle, mil igas edasipüüdlikus Nõukogude Eesti peres oli ette nähtud vähemasti üks oma peresõber soomlane, kes siis hea ja paremaga varustas ja ka Soome külla kutsus, majutas ja head-paremat kaasa ostis-pakkis.
Eesti iseseisvaks saades ja iseteadvaks kasvades paistis, et parema meelega unustame selle tänuvõla ja jätame soomlased oma elust kõrvale. Tänane päev näitab, et õnneks mitte. Ju oleme taibanud, et ei tea ega pea üksi teine rahvas ega riik meist nii palju kui nemad. Eesti ja soome veri on paksem kui Euroopa vesi.
Eestlastele on meeldinud uskuda „köh-köh, see on see keeruline eestlaste tragöödia“ ja et soomlastele oleks nagu kõik lihtsamalt sülle langenud. Soomlaste vaprast Talve- ja Jätkusõjast me teame, vähem aga sellest, et kui meil käis Vabadussõda, siis Soomes olid punased ja valged, vend venna vastu kodusõjas. Valusalt kõigi soomlaste perekonnalugudest läbi jooksnud peatükk, millest sada aastat hiljemgi seal vaid ääri-veeri on räägitud. Kui Eesti ajaloost paistab pigem, et kõik kommunistlikud riigikukutajad, Kingissepad ja Lauristinid olid Nõukogude Liidust mahitatud, siis soomlastel paistab punane õiglus olnud rohkem oma veres sees. Nii või teisiti – huvitav on võrrelda neid, kes nad sajandeid elanud Rootsi ja Vene vahel, ja meid, kes olnud Saksa ja Vene vahel.
Loota jääb, et meie soome huvi ei lõpe sünnipäevaga. Hea märk sellest on, et ETVs jookseb pärast Rootsi, Norra ja Taani seriaalidega harjumist meil lõpuks esimest korda ka üks Soome seriaal – „Pulss“. Väärt seriaale on soomlastel teisigi, erinevalt Eesti omadest ei pinguta need glamuuritseda, vaid näitavad päris inimesi nende päris elus.