Viimased kaheksa aastat on meie kodus olnud jõulude ajal aknad pimedad. Kuidagi on nii läinud, et just sel ajal on meie väike pere mööda maailma laiali kihutanud ning kuusk ja ehted jäänud keldrisse kurvalt oma aega ootama.

Aga tänavu otsustasime olla kodus. Pärast esimest rõõmu ja elevust tuli kohe ka jõulupaanika. Nii palju peab tegema, igasugu asju ostma, mida kõike organiseerima! Kus ometi on kõik meie kuuseehted ja jõulukaunistused? Kui palju kinke tuleb pakkida? Mida lauale panna? Jne, jne.

Arvestades puberteetikust tütre toitumisharjumusi või tegelikult enamjaolt kõige söödava peale nina kirtsutamist, tundsin, kuidas käed vajuvad nõutusest rüppe ja mu peas hullab tuul nagu tühjal väljal – no kohe mitte midagi ei oska enam jõuluga peale hakata! See tunne tegi kurvaks. Hirm jõuluõhtu ees oli suur. Olen alati endale ette kujutanud, et jõulud on rahulik perekondlik koosviibimine. Rikkaliku laua taga istuvad, jõulumuusika taustaks mängimas, ema, isa, kaks-kolm rõõmsat lapsukest, vanaemad, vanaisad, kuuse all lesivad koer, kass ja kes iganes veel. Meid aga on vaid kaks ja meil pole väga-väga ammu selliseid jõule olnud. Ausalt öeldes pole me sellistest jõuludest seni ka puudust tundunud, sest aastaid on elul olnud meie detsembrikuuga hoopis teised plaanid. Kõik need sajad mõtted peas laiali, kõmpisin nõutult keldrisse. Ma polnud seal käinud mitu aastat. Leidsin kuuse, leidsin valgustused ja ehted ning korraga oli meie kodu imeilusat jõulumeeleolu täis! Tütar vaatas seda säravat, aga samas hubast ilu ja teatas: „Üle saja aasta tahaks verivorsti, praekapsast ja ahjukartuleid. Jõulud ikkagi!“ Nii lihtne kõik oligi.

Vähem paanikat ja ülemõtlemist, vähem muretsemist! Jõulud tulevad nagunii, olenemata, kui suur on pere või kui rikkalik laud. Loeb ainult armastus, headus ja soov olla koos. Ilusaid jõule teile, armsad lugejad!