Oh kuusepuu, oh kuusepuu, ja jälle jaanipäev… Praegu aga jälle kord detsembri lõpp, aeg antud olla vana ja uue piiril. Tõesti, kui aastavahetusi poleks olemas, tuleks need välja mõelda.
George Michaeli kõigi jõulude hümni „Last Christmas“ akuutseim tarbimisaeg on selleks korraks möödas. Igaüks teab, kas tänavu tulid-olid jõulud talle paremad, erilisemas kaaskonnas, lahedamas atmosfääris kui mullu. Kohe jõuab kätte ABBA igavese „Happy New Year“ pruukimiskord. Detsembrist 1980 kõlavad igas uusaastaöös read „Who can say what we’ll find, what lies waiting down the line, in the end of eighty-nine“. Jah, mõtelda, et seda me teame juba aastakümneid, mida tõi aasta 1989 Eestimaale. Tol aastal sündinud lapsedki pole enam väga noored, vaid oma parimas, fertiilseimas eas. Mõtteis võib mängida-mõistatada, milline elu ootab meid ees kusagil järgmise kümnendi taga.
Aastavahetused tõstavad maast lahti, tekitavad hardust lõppeva ja elevust ees ootava uue ees. Rohkem kui oma sünnipäevadel, mil tead, et said lihtsalt jälle numbri võrra suuremaks, aga vaevalt et enam teab mis paremaks või targemaks.
Aasta lõpul tulvab meediast aasta kokkuvõtteid ja edetabeleid. Tekitades isu sellest aastast omaendagi elu edetabeleid teha – millised sündmused, teod, eneseületamised, inimesed jäävad sinu elus märkima aastat 2017. Hetkeks võtab mõtlema, mis on väärt vanast kaasa võtta ja mis uuel aastal uue ja parema vastu välja vahetada. Milliseid suurpuhastusi oma elus usud end suutvat uuel aastal ette võtta.
Head vana ja uue piiril olemist ja aastakäiku 2018 kulgemist, head sõbrad, lugejad!