Supp keema, uksekell, sugulased – tere-tere! Nõud pesumasinasse, poest sukkpüksid, poesabas tuttav, liiga pikad laused... Ühistu esimees – oojaa, prügikonteiner värava ette. Muidugi! Sinised jõulutuled. Tõukeratas konkusse. Lörts. Uksekell. Kus kingid on? Panin need kappi või sahvrisse? Kuidas ei ole? Kuusk pudiseb. Keegi ei pannudki vett või? Uus laudkond. Kirik. Hea tuttav. Kurdame, kirume. Läheb reisile, kõik pakkimata. Varsti näeme. Muidugi. Armas õpetaja: mis teie lapsega toimub? Ise imestan ka. Telefon. Mees. Ei jõua kirikusse. Isa haiglas. Aahah! Autopesula. Söök ahju, ahi ajastusele. Ma ei jõua, ei jõua, ei jõua! Uus sedel uute asjadega. Ülemus Messengeris, vend Messengeris. Muidugi andsin oma lood ära! Need on kataloogis. Ei ole? Salvestasin vale numbri alla. Vana garaaži võti? Pidi minu käes olema või? Volitus? Sõnum – millal staari pildistame? Volli Kalm – mis mõttes, kuidas?! Issand! Saatus. Uksekell, pirukas ahjust. Kleit, laenatud. Kaks kilo kahe päevaga. Ahh? Silmad, huuled, juuksed. Vastuvõtt. Tere-tere-tere, teile ka, teile ka, muidugi, muidugi, muidugi...

Ja siis ühtäkki:

„Kas see on teie kastanimuna?“

„On küll!“

„See kukkus teie taskust. Mõtlesin, et see on teile tähendusega?“

„Ongi. Aitäh!“

Selle andis mulle vanaema, kui olin sama noor kui see rohelise mütsi ja suurte silmadega tüdruk, kes kokkukuivanud pruuni muna mu koduvärava eest leidis ja järele hüüdis. Tüdruk kui ilmutus. Paari sekundiga läbistasid rõõm ja tänutunne keha. Esimene impulss oli tüdrukut kallistada, teine võnge tõi meelde lapsepõlvemälestused. Kolmas – et rahune maha!

„Mis on, mis tuleb, mis mitte mööda ei lähe, keda armastad ja kellega süda rahule jääb?“ Nende vanaema tulevikuennustustega perele algas mu lapsepõlves alati uus aasta. Vanaema võttis öökapi alumisest sahtlist kaardid, kutsus iga lapse või lapselapse eraldi enda juurde voodijalutsisse istuma ja rääkis tulevikust, aga ainult head, varjus poole jättis enda teada.

Tänases Kroonikas on samuti palju häid sõnu. Lootust, rõõmu ja usku. Inimesed on igas eas ja igas paigas ikka ühesugused – kõik tahavad olla õnnelikud!