Mu rahakott pole suur ja pere ainsa majandajana tean täpselt, kuhu sealt iga euro suundub. Siiski olen harjunud maast madalast jagama – väikese plikana viimast järelejäänud kompvekki oma vennaga, koolis käies ema antud kopikaid sõbrannaga, kellega koos vahetunnis poodi lihapirukaid ostma silkasime. Andmise ja aitamise rõõm on sügaval sees, on alati olnud ja on ehe. Nüüd, olles aastaid täiskasvanu ja palka teeniv inimene, on raha ja asjade jagamise kombed muutunud – riided, mida enam ei kanna, lähevad uuele ringile, ja rahanatuke raske haiguse all kannatajaile või neljakäpalistele. Ent miskipärast tunnen täna annetades – seda just silmast silma rahakogujatega kohtudes, mitte telefonitsi toimetades, enda sees süüd. Proovin poes ja üritustel käies valida tee, kus ma annetuste kogujatega kokku ei põrka. Miks?

Suvel ühel festivalil pistsin ma ürituse avapäeval ühte kastikesse kümme eurot, minu jaoks arvestatava kupüüri. Kätt luugi poole sirutades ja raha poetades pobisesin justkui vabandades: „Rohkem mul kahjuks sularaha ei ole.“ Ma ei oodanud tänu stiilis mis-te-nüüd-kümme-on-ju-piisav, kuid ma ei oodanud ka seda, et mulle vastataks: „Te saate veel ka kaardiga annetada…”, ulatades samal ajal minu poole kaarditerminali...

Järgneval päeval kohtasin ma neidsamu annetusekogujaid veel. Ja siis veel. Möödusin neist silmad maas ja häbitundega. Ma ei tea, miks mu sisse just selline emotsioon jäi...
Andmiserõõm on kõige suurem ja olen selles tänagi veendunud. Samas olen hoolikas ja jälgin, keda ja miks ma toetan. Mõnusamast elust ja oma isiklikust majast ei ütleks ära keegi. Ja sageli – muidugi mitte siis, kui võitlus käib tervisega! – saab aidata ka rahata, lihtsalt õlga pakkudes ja olemas olles.