Ahistamine on moes. Riigi- ja kultuurimeediaski. Kuis saaks Kroonika toimetaja sel sügeleval teemal oma mõtteid vaka all hoida!

Selge see, et meie istuv president pakkus Eesti 100 pitspalli kontserti korraldamist NO teatrile. Kersti Kaljulaid on oma näol suutnud hoida Brüsseli poliitkorrektset joont – paista euroopalikult salliv ja ülendada alandatuid! Imelik, et tandem Semper & Ojasoo selle ettepaneku vastu võttis. On’s selles midagi nimme sadomasohhistlikku, nagu NO teatri kunsttükkideski. Ehk tasunuks pärast Euroopa teatrifestivalil võidupärja pähe saamist Eestis veel targu madalat profiili hoida. Väljamaised kiidukellad mõjuvad eestlastele küll kui palderjan kassile. Aga praegu oli ilmselgelt vara veel siin põrmust nina uuesti välja pista ja püsti ajada. Naiivne olnuks arvata, et lavastaja Ojasoo ahistamisepatt presidendi ülendamisettepaneku peale seepeale uuesti veel suurema kisakooriga ei tõuse. Seda enam selsinatsel issanda aastal, kus ahistamine on kogu maailmas eriti üleval.

Kavalam olnuks, kui presidenditeatri ülemlavastajaks oleks kutsutud ja hakanud ainunimeliselt Ene-Liis Semper. Selle peale vaevalt feministlik kisakoor oleks puhkenud. Vastupidi, president oleks tubli naisena suguõdedelt kiita saanud. Näe, võttis ülendada naist, kelle mees oma õpilasest noornäitlejanna kallal vägivallatsedes alandas ju ennekõike oma naist.

Paelegi, pikema teatrimäluga publik teab kahtlustada, et ilma Ene-Liisita poleks lavastaja Ojasood. Hulga noorukeid on meil püüdnud lavastajana läbi lüüa. Aga Ojasool oli noore bel-amina nutti leida enda kõrvale tugev partner, kümmekond aastat temast vanem-andekam! Ene-Liisil Raoul Kurvitsa muusa ja Mati Undi lavastuste kunstnikuna oli kõva teatrikool NO-tandemi stardikapitaliks all.

Ilmselt ma ei hauguks siin avalikult sel teemal sekka… Aga kultuuriajakirjanduse, näiteks Postimehe kultuuritoimetaja massiivne erapoolikus sunnib mind end iroonitseva opositsiooni ridadesse võtma. Tore, et tema reisib, klaköörib NO-teatriga kaasa. Igal ajakirjanikul peavadki olema oma lemmikud – kellestki vaimustumata ei jaksakski seda tööd teha. Iseasi, kui ühe jumaldamiseks teist mutta trambitakse. Pean silmas 1990ndate kriitikute päiksepoisi, lavastaja Elmo Nüganeni kroonilist peksmist Postimehe toimetuse veergudel.

Linnateatri näitleja Elisabet Reinsalu ütleb, et talle meeldib mõõdukus, näitlejatööski kokkukuuluvuse tunne, aga ka vastastikku professionaalide teineteise usaldamine (loe intervjuud lk 12-19).