Silmad kui hingepeegel. See pole öeldud niisama – pilk reedab nii heas kui halvas. Inimene olgu väliselt kui tahes tavaline, aga ta silmad avavad sügavuse või reedavad tühjuse. Iga kord, kui kohtun legendiga, näen ta silmades sidet piiritlemata oleku või seisundiga. Need on väga teistsugused hetked.

Mu teekond Kihnu Virve juurde algas 2017. aasta detsembri alguses. Kõigepealt tuli aegu klapitada – ootasime hetke, mis oleks vaba askeldustest, et saaks rahus istuda ja segamatult olla. Mu suurim soov oli lasta Eesti ühel silmapaistvamal fotokunstnikul Kristjan Lepal jäädvustada rahvalaulik, kelle südameheadus täidab rahva energiatagavara juure tasandil.

Iga kord, kui kuupäeva paika saime, astus torm vahele. Kihnu Veeteede tüdrukud ei julgenud vist enam telefonitorugi tõsta, sest kannatamatute mandrilastena ei tahtnud me olukorraga leppida. Need vestlused kujunesid naljakaks. Julgesin küsida, kas kapten ei võiks tuuleiile natuke ebatäpsemalt mõõta. Talvekülmast kähiseva häälega töötaja arvas, et seda ei saa mitte teha. Igatahes, loodus oli meile risti vastu terve kuu. Ju ta teadis, et kui kord kohale jõuame, tuleb sellest päev, mida asjaosalised mäletavad elupäevade lõpuni.

Virve oma koduses olekus on veel vitaalsem kui laval. Kui küllusesarvest voogavad lood, selged mõtted. Tema käed on toimekad ja ta põlved ei värise. Imeliste sügavate ja sinisäravate silmadega vaatab ta sinu sisse ja küsib vaevukuuldavalt: „Räägi, tüdruk, mis tõi sind minu juurde!“

Vastan: „Sinu laule kannustab igatsus, nagu tahaks sa iseenda eest ära joosta. Mis sinu püha saladus on?“

„Kustuta tuli ära, seda räägitakse videvikus. Tead, iga naine peab pool oma suust kinni hoidma ja teisega naerma. See, mida kellelegi öelda ei tohi ega saa, ongi minu laul,“ lausub Virve.